Eestis on kogu vastutus hoonete CO₂e-säästlikkuse tõstmise eest pandud erasektorile ja RKAS-ile. Eeldatakse, et regulatsioonide toel asenduvad energiat raiskavad hooned iseeneslikult säästlikumatega.

Eesti regulatsioonid jaotavad hooned energiaklassidesse vastavalt aastasele energiatarbele köetud pinna 1 m² kohta. Kõik uued majad (v.a eramud) peavad aastast 2020 olema A-klassi majad.

Hoone energianäitaja väljaselgitamiseks lahutatakse hoone energiatarbest hoone toodetav energia ning jagatakse saadud tulemus hoone köetava pinnaga.

Kodumasinate puhul näitavad energiaklassid selgelt, kui energiatõhus mõni seade on. Hoone energianäitajast samasugust abi pole: energiatarbed (küte, soe vesi jne) korrutatakse siin läbi energiakandjate kaalumisteguritega ja kaob arvutuste läbipaistvus.

Kaalumistegurite mõte on karistada CO₂e-mahukamate sisendenergiate kasutamist, kuid reaalsuses ei peegelda kaalumistegur tegelikke heitmeid.

Inseneridele omane viis probleeme lahendada: 1) eraldada uuritav nähtus pisemateks isoleeritud tükkideks; 2) optimeerida iga tükki eraldi. Selline lähenemisviis on kohati väga edukas, aga kas antud juhul pole konteksti eiramine …

Kuna antud juhul avaldub probleem planeedi mõõtkavas ja pikas ajalises perspektiivis, siis tuleks selle lahendamisel silmas pidada kõige laiemaid süsteemipiire ning mõtelda tervikute, mitte osade kaudu: olla ökoloog, mitte insener.

Eesti metoodika võtab arvesse vaid piiratud lõiku hoone elukaarest. Välja on jäetud materjalide tootmise ja transpordi, ehitusplatsi ja utiliseerimise heitmed ning taaskasutamise ja ülestöötlemise potentsiaal.

Eesti metoodika otsib säästu vaid hoone piiride sees ning laseb käest laiemate mõõtkavade raiskamised ja sünergiapotentsiaalid.

Praegused regulatsioonid lubavad teha A-klassi maja, mille elukaare CO₂e-jalajälg on ülisuur.